Mida kujutavad endast tehismagusained?
Tehismagusaine (või sünteetiline magusaine) on aine, mis tekitab magusa maitse ja mida ei eksisteeri sellisel kujul looduses; tehismagusaineid valmistavad inimesed nullist tänu teistele ainetele kui ka keemilistele ning tööstuslikele protsessidele.
Magusainel on suurem magustamisvõime kui valgel suhkrul, ent erinevalt valgest suhkrust ei sisalda magusaine kaloreid või sisaldab neid väga vähe.

Aspartaam
Aspartaam on tehismagusaine, mis avastati 1965. aastal. See on segu kahest looduslikust aminohappest. Selle magustamisvõime on 300 korda suurem kui suhkrul.
Euroopa Liidus on aspartaami kasutamine lubatud alates 1974. aastast.
Seda magusainet leidub paljudes vähese kalorsusega jookides ja toitudes, kus suhkur on asendatud aspartaamiga.
Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) soovituste kohaselt on aktsepteeritav päevane doos (ADI) ikkagi 40 mg kehakaalu kilogrammi kohta päevas.
Järjest enam uuringuid näitab siiski, et aspartaami tarbimine võib olla ohtlik meie tervisele isegi siis, kui ei ületata maksimaalset soovituslikku doosi.
Tegelikult võib aspartaami tarbimine ka tervislike inimeste poolt tekitada oksüdatiivset stressi, millel oleks negatiivne mõju meie keha rakkudele ja kudedele.
See mõjutaks ka paljusid meie keha funktsioone, sealhulgas immunoloogilist funktsiooni.

Sahhariin
Sahhariin on tehismagusaine, mis avastati juhuslikult 1879. aastal. Selle sünteesimiseks on mitu erinevat viisi, millel on rohkem või vähem oluline tulem.
Sahhariini magustamisvõime on 300 kuni 400 korda suurem kui suhkrul ja see ei sisalda kaloreid. Sahhariinil on siiski järelmaitse, mis muudab selle vähem meeldivaks ja piirab selle kasutamist suuremates kogustes.
Aktsepteeritav päevane doos on 5 milligrammi kehakaalu kilogrammi kohta päevas.
Sahhariini, nagu ka aspartaami, leidub jookides ja toidus (maiustused, koogid…), mis on magusad, ent sisaldavad vähe suhkrut.
Erinevad tervishoiuasutused tunnustavad sahhariini tehismagusainena, millel puudub oht tervisele.
See magusaine on siiski vastuoluline, sest mõne uuringu kohaselt võib selle tarbimine põhjustada loomade põievähki haigestumist. Seevastu näitavad mõned hiljutised uuringud, et nende kahe vahel puudub seos.

Tsüklamaat
Tsüklamaat on magusaine, mis avastati 1937. aastal.
Tsüklamaat on ainult 30 kuni 40 korda magusama maitsega kui suhkur. See on magusaine, mida tihtipeale kasutatakse koos sahhariiniga, et muuta magusat maitset veelgi meeldivamaks.
Hinnati, et tsüklamaadi soovituslik päevane doos on 7 milligrammi kehakaalu kilogrammi kohta päevas.
Tsüklamaati, nagu ka sahhariini, on mõned uuringud iseloomustanud kui kantserogeenset ainet ning eriti ühe selle koostisaine pärast. Sellest ajast saadik on siiski tehtud uusi uuringuid, mis näitavad, et tsüklamaadi tarbimisega ei kaasne ohtu vähi esinemiseks ja seda eriti soovituslike dooside tarbimise korral.

Millised on magusainete kasutamisega seotud ohud?
Magusained on loodud asendamaks suhkrut paljudes toodetes, et piirata selle tarbimist ja kõiki sellega seotud ohte.
Magusained sisaldavad tõepoolest vähe kaloreid või pole neis üldse kaloreid, ent siiski seostatakse nende tarbimist tihti suurema kalorikoguse (me lihtsalt sööme rohkem) söömisega päeva jooksul, mis soodustab rasvumist. Lisaks ei suuda meie keha magusaineid seedida, ent meie soolestiku mikrobioota hüdrolüüsib neid. See põhjustab meie soolestiku mikrofloora tasakaalutust, mis omakorda alandab küllastustunnet (mis tähendab seda, et oleme pidevalt näljased), ent ka mõningaid muudatusi teatud funktsioonides.
Tehismagusained on 100% loodud, neid „tooteid“ me oma toidu seest looduslikult ei leiaks. Seetõttu on meie jaoks oluline vähendada selliste ühendite tarbimist ja pöörduda oma tervise nimel looduslikuma toidu poole.

Kasutatud kirjandus:
• (2013). Scientific Opinion on the re-evaluation of aspartame (E 951) as a food additive.
• Choudary AK. and al. (2017). Revisiting the safety of aspartame. Nutrition Reviews.
• Price JM. And al. (1970). Bladder tumors in rats fed cyclohexylamine or high doses of a mixture of cyclamate and saccharin.
• Morgan RW. And al. (1985). A review of epidemiological studies on artificial sweeteners and bladder cancer. Food and chemical toxicology.
• Toxicological aspects of cyclamate and cyclohexylamine. Critical reviews in toxicology.
• Pearlman M. And al. (2017). The Association Between Artificial Sweeteners and Obesity. Current gastroenterology report.

Lisa kommentaar