Tarbimissoovitused
Süsivesikud on meie toidukaardi peamised makrotoitained. Need peavad moodustama 40–55% meie igapäevasest tarbitavast toidukogusest.
Soovitatavalt peaks vähemalt 60% tarbitavatest süsivesikutest olema looduslikku ja maksimaalselt 40% tööstuslikku päritolu (töödeldud toit).
Süsivesikute liigid
Süsivesikuid on mitut liiki:
– Monosahhariidid (nt. glükoos, fruktoos, galaktoos): nimetatakse ka lihtsuhkruteks.
– Disahhariidid (nt. sahharoos, laktoos): nimetatakse ka lihtsuhkruteks.
– Polüsahhariidid (nt. tärklis, glükogeen, tselluloos): nimetatakse ka komplekssuhkruteks.
Kõik süsivesikud muundatakse seedesüsteemi poolt monosahhariidideks, et need meie kehasse saaksid imenduda. Toidu kaudu manustame me peamiselt kahte tüüpi süsivesikuid: suhkrut (või sahharoosi) ja tärklist.
Süsivesikud on olulised makrotoitained, kuid lihtsaid või komplekssuhkruid ei peeta meie keha jaoks „eluliselt oluliseks“ (erinevalt mõnedest lipiidides ja valkudes sisalduvatest ühenditest).
Aga kiudained?
Kiudained on komplekssüsivesikud, mida inimkeha ei suuda assimileerida.
On lahustuvaid kiudaineid, mis hõlbustavad soolestikus leiduvate jäätmete eemaldamist. Neid leidub tsitrusviljades, kaunviljades või kaerakliides.
Nende küljest tulevatel lahustumatutel kiududel on väga suur paisumisvõime, mis muudab need väga heaks need soolestiku transiiti kiirendavateks aineteks. Neid leidub paljudes puu- ja köögiviljades, samuti teraviljas.
Millised on süsivesikute ülesanded?
Süsivesikute kaudu toodetakse meie kehale energiat.
80–90% süsivesikutest saadavast energiast imendub glükoosina. Glükoos on energiaallikaks kõigile meie keharakkudele, kuid eelkõige on see ainus närvi- ja silma kristalse läätse (silma)rakkude energiaallikas.
Seetõttu on süsivesikud kogu päeva vältel energia ammutamiseks väga olulised ained, seega ärge kartke neid manustada igal toidukorral.
